Kõik poisid ei saa suureks

Soome Tuglas Seura kodulehel ilmus selline arvustus. Tundub, et kirjutaja vist raamatut lugenud pole ja on selle kokku kirjutanud muude arvustuste ja arvamuste põhjal, aga tore, et nad raamatu ära märkisid. Originaaltekst asub siin.

Ivar Soopan sai hakkama! Raamatus keskmes on Sarvedeta Saatanate ja Guido omade võitlus Põrgu vaala valitsemise üle. Ta on avanud uue raja eesti lastekirjanduses. Üle pika aja poistekas, seikluste tulvil poisteraamat!
Soopani raamat “Kõik poisid ei saa suureks” tõmbab lugejad koolipoiste vahelisse võitlusse. Jutu alguses ehitavad Jan ja Villu parve ja otsustavad vallutada väikese saare. Kampa ühinevad veel Mart ja Silver. Nelik, Sarvedeta saatanad, ehitavad üheskoos Põrgu vaalaks nimetatud saarele maja. See ei meeldi Kelleri küla teistele poistele. Jõugupealik Guido eestvõttel alustatakse saare vallutamist, kuid võitlus lõppeb ründajate lüüasaamisega. Võtjate suvi möödub saarel puhates, lõket tehes ning malet ja kabet mängides.
Kui läheneb sügis ja kooliaeg, on käärimas veel külajõukude vaheline sõda: Kelleri omad Vaia omade vastu. Kelleri omad kindlustavad asukoha kivikangrus vana linnuse lähedal. Vaia omad kuulutavad sõja alanuks. Relvadena kasutatakse lisaks lauajuppidele kuusekäbisid ja nõgestest punutud nuiasid.
Pöörane lärm!
Tuttavast ainest kokku pandud seiklused, mis tundub poisse köitvat ajast ja paigast sõltumata. See seletab ka Soopani raamatu head vastu võttu Eestis. Näiteks lastekirjanik Heiki Vilep möönab raamatut arvustades, et mängud, mis kasvavad üle poistekampade vahelisteks sõdadeks ja võitlusteks, jäävad elu lõpuni meelde.
Kirjanik Wimberg peab Soopani raamatut oodatuks ja vajalikuks. Tema meelest meenutavad raamatupoodide ja raamatukogude lastekirjanduse riiulid liiga palju mänguasjapoodide roosasid ja sädelevaid Barbi-nurkasid. Selline paik sunnib igat meest – olgu see poeg või isa – otsima kiireimat põgenemisteed.
Lastekirjanduse asjatundjad on raamatu rõõmuga vastu võtnud – viimaks ometi on pakkuda midagi uut! Eestikeelset kirjandust ilmub palju vaid väikestel lastele ja pisut ka noorsoole, kuid eriti vähe mürsikuealistele. Eriti veel poistele.
Kui väikelaste ja algklasside õpilaste – või õigemini nende emade – raamatuvalikut iseloomustab värviline kujundus, valivad varane noorsugu lemmikraamatu välimusele lisaks ka raamatu peategelaste järgi. Siiski antakse välja ka raamatuid, mille sihtgruppi puhul pole lugejate sugu määratud, kuid kuna Eestis on suurem osa laste- ja noorsookirjanikud naised, liigitatakse raamatud kergel käel tüdrukuteraamatuteks. Sageli on piiri tõmbamine tüdrukute- ja poisteraamatute on raske ja ka ebavajalik.
Ivar Soopani uus raamat on tunnistatud poisteraamatuks ja sellisena ka tunnustatud, kuid selle raamatu lugemine ei tee paha ka tüdrukutele. Kõnealune on pooldokumentaalne tekst, mis tugineb kirjaniku kooliaegsetel seiklustel Lõuna-Eestis Viljandi lähedal 1980. aastate alguses. Jutustus on sujuv ja dialoogid loomulikud, väikestele poistele omaselt praaliv ja humoristlik. Õieti alles algus- ja lõpusõnade poolt moodustub raam, mis paljastab, mida raamatu pealkiri tähendab.