Leidsin Heiki Vilepi veebilehelt viite sellisele lehele, kus on avaldatud lasteraamatute edetabel. Või nagu seda ametlikult nimetati: lahedaimad suveraamatud. Nagu aru sain, on tegemist Lääne-Viru keskraamatukogu küsitlusega, milles osales üle 200 lapse. “Kõik poisid ei saa suureks” on seal 5.-9. klassi laste seas 7. kohal, aga eespool on peale ühe kõik välisautorite raamatud. 6. kohal on Ene Sepa “Medaljon”, kes on ainukesena Eestis elav kirjanik.
Pole enam palju jäänud – lähikuudel ilmub järgmine poisteraamat. Raamat on toimetatud ja küljendatud. Ootan Ott Valliku pilte ja siis läheb trükki. Ott joonistab seekord raamatusse ainult kolm pilti, neist üks on kaanepilt. Seega raamat pole illustratsioonidele rõhuv.
Kahju, et Kultuurkapital autoritoetust ei maksnud, sest raamatu sünnile kulus hulk aega, mille võtsin igapäevase töö ja elu arvelt. Tundub, et kulkale ei saagi enam loota, sest raha on neil väheks jäänud. Eestis raamatu kirjutamine on kulu, mitte tulu.
Uue raamatu nimi on “Head pahad poisid”. See räägib murdeealistest poistest. Palju on jälle enda elu kirjeldusi ja seiklusi, aga mitte nii palju, kui eelmises raamatus. Olen kangelaste iseloomu, tegevust ja olemust kokku seganud mitmest inimesest. On tõepäraseid kohti ja tõestisündinud juhtumeid, kuid kõik see ei vii välja selleni, mis päriselt juhtus. Aga oleks võinud viia.
Kes mu kodukandi (Karksi, Karksi-Nuia, Viljandi) eluga 1980. aastate keskpaigas kursis oli, see leiab kindlasti tegelasi, kes tunduvad tuttavad.
Nüüd tuleb poisteraamatutega väike vahe sisse. Pooleli on kolm muud raamatut, neist üks on hoopis tüdrukust, üks on täiskasvanute põnevik ja üks reisiraamat. Seni pole suutnud otsustada, millisega esmajärjekorras edasi minna. Viimasel ajal mõtlen rohkem reisiraamatu peale. See võtaks kokku reisid Liibanoni, Jordaaniasse, Süüriasse, Iisraeli, Palestiinasse, Indoneesiasse, Taisse, Indiasse, Kõrgõzstani, Prantsusmaale (mõnes kohas on tulnud käia korduvalt). Kohtadesse, kus midagi juhtus, olgu siis sõda, revolutsioon, rahutused, maavärin, vulkaanipurse või tsunami. Tundub, et reisiraamatud muutuvad populaarsemaks kui need olid siis, kui ilmus “Tappev uudishimu”. See natuke julgustab, kuigi “Tappev uudishimu” on hästi müünud ja pole põhjust nuriseda.
Näis mis saab, pimedad talveõhtud on tulemas, kirjutamiseks jääb aega, mitte et seda praegu väga vähe oleks.
