Pole enam palju jäänud – lähikuudel ilmub järgmine poisteraamat. Raamat on toimetatud ja küljendatud. Ootan Ott Valliku pilte ja siis läheb trükki. Ott joonistab seekord raamatusse ainult kolm pilti, neist üks on kaanepilt. Seega raamat pole illustratsioonidele rõhuv.

Kahju, et Kultuurkapital autoritoetust ei maksnud, sest raamatu sünnile kulus hulk aega, mille võtsin igapäevase töö ja elu arvelt. Tundub, et kulkale ei saagi enam loota, sest raha on neil väheks jäänud. Eestis raamatu kirjutamine on kulu, mitte tulu.

Uue raamatu nimi on “Head pahad poisid”. See räägib murdeealistest poistest. Palju on jälle enda elu kirjeldusi ja seiklusi, aga mitte nii palju, kui eelmises raamatus. Olen kangelaste iseloomu, tegevust ja olemust kokku seganud mitmest inimesest. On tõepäraseid kohti ja tõestisündinud juhtumeid, kuid kõik see ei vii välja selleni, mis päriselt juhtus. Aga oleks võinud viia.

Kes mu kodukandi (Karksi, Karksi-Nuia, Viljandi) eluga 1980. aastate keskpaigas kursis oli, see leiab kindlasti tegelasi, kes tunduvad tuttavad.

Nüüd tuleb poisteraamatutega väike vahe sisse. Pooleli on kolm muud raamatut, neist üks on hoopis tüdrukust, üks on täiskasvanute põnevik ja üks reisiraamat. Seni pole suutnud otsustada, millisega esmajärjekorras edasi minna. Viimasel ajal mõtlen rohkem reisiraamatu peale. See võtaks kokku reisid Liibanoni, Jordaaniasse, Süüriasse, Iisraeli, Palestiinasse, Indoneesiasse, Taisse, Indiasse, Kõrgõzstani, Prantsusmaale (mõnes kohas on tulnud käia korduvalt). Kohtadesse, kus midagi juhtus, olgu siis sõda, revolutsioon, rahutused, maavärin, vulkaanipurse või tsunami. Tundub, et reisiraamatud muutuvad populaarsemaks kui need olid siis, kui ilmus “Tappev uudishimu”. See natuke julgustab, kuigi “Tappev uudishimu” on hästi müünud ja pole põhjust nuriseda.

Näis mis saab, pimedad talveõhtud on tulemas, kirjutamiseks jääb aega, mitte et seda praegu väga vähe oleks.

Tekst on pärit siit: http://www.luts.ee/noorteleht/index.php?option=com_content&task=view&id=344&Itemid=73

Paralleelmaailmad? Vene rahvusest tegelased uuemas eesti lastekirjanduses (Mari Niitra)

Kujutan ette, et integratsiooni ja eestlaste-venelaste suhete temaatika on kõiki surmani ära tüüdanud. Sellegipoolest pole probleem kuhugi kadunud ja ma arvan teadvat ka vastust, miks see nii on. Me ei taha nimelt tunnistada, et külg külje kõrval elamine on paratamatus. Eesti venelased ei sõida Peipsi taha, ehkki see näib olevat paljude eestlaste soovunelm. Igasugune vene elanikkonna lõimumine takerdub aga enamasti keeleprobleemide taha. Meie, eestlaste jaoks on meie keel ja sellel põhinev kultuur kõik, mis meil on. Siinsed venekeelsed aga olid pikka aega harjunud toime tulema oma keeleruumis lasteaiast pensionini. Edukas lõimumisprotsess saab aga toimuda üksnes kahepoolselt, st eestlastelgi tuleks oma kaasmaalasi vähemalt aktsepteerima hakata. Eeldades, et kirjandus võib mõnevõrra peegeldada ühiskonnas valitsevaid hoiakuid ja väärtusi, hakkasid mind huvitama lastekirjanduslikud venelased. Kas uuemates eesti lasteraamatutes üldse on mõni vene rahvusest tegelane? Esimese hoobiga ei tulnud ühtegi meelde. Materjali süvenedes kujunes aga päris huvitav pilt. Selgus, et mõni venelane meie lasteraamatutes siiski on. See aga, millised nad on, kuidas neid kujutatakse, on küllaltki kõnekas. Ja sellest tahaksingi järgnevalt rääkida. Peaksin siinkohal veel lisama, et määratluse ‘venelane’ all tuleb siinkohal sageli juttu teistestki rahvustest (nt ukrainlastest, valgevenelastest), kes aga kasutavad vene keelt. Esimene asi, mis silma torkab, on, et vene rahvusest tegelasi kujutavad eesti lastekirjanikud erakordselt vähe. Enamasti kohtame raamatutes ikkagi ainult eesti lapsi. Paljude raamatute põhjal tekib mulje, et viiakse ellu omamoodi soovunelmat monorahvuselisest Eestist. Venelasi, st kolmandikku meie elanikkonnast, pole meie jaoks otsekui olemas. Me ei leia neid lasteraamatutest. Materjali põhjal, mida vaatlema hakkan, saaks vene taustaga tegelaste kujutamist jagada negatiivseks, neutraalseks ja positiivseks. Seejuures tuleb vahet teha, kas kujutatu on rõhutatult positiivne (a la venelane küll, aga ikkagi tore või oleme kõik ikka sõbrad!), sellest, kui teatavat tegelast või rahvusgruppi kujutatakse normaalse elu juurde kuuluvana. Vene rahvusest taustategelased Mitmel pool võib hoomata vene inimeste ja nende maailma olemasolu mingis kauges ja võõras sfääris, mis eestlaste omaga ei lõiku. Ometi ilmneb, et kusagil justkui on veel keegi, keegi teine, võõras, mitte oma. Näiteks ühes Perviku Paula-raamatus ilmutab venekeelne kogukond end siis, kui lapsed on üksinda kodus: “Telefonitorust kostis muusikat ja keegi ütles midagi võõras keeles. Ütles niisuguse häälega, nagu oleks tal suu pudi täis, ja hakkas siis itsitama. Paula ehmatas ja viskas toru hargile.” (Pervik 2003a: 43). Teine kogukond ilmutab siin end anonüümse, võõra ja hirmuäratavana, tungides telefonitoru kaudu laste kodusesse maailma. See tekitab hirmu. Mihkel ja Tanel Tiksi kooliromaan „Ja kui teile siin ei meeldi…“ on ilmunud 1991, kuid kõneleb tegelikult veel nõukogude aja lõpust. Tegemist on tugevalt autobiograafilise tekstiga, milles ilmnevad toonase ajastu ja koolisüsteemi pained. Selles tekstis suhestutakse venelastega mitmel moel. Möödaminnes kritiseeritakse uue kooli söökla talongisüsteemi: „Templi ja klassijuhataja allkirjaga varustatud talong, kuhu pidi ise kuupäeva kirjutama, tuli esimese sööklamutski kätte anda. Mutski uuris seda põhjalikult ja kui midagi puudu oli, siis jättis ilma söögita ning sõimas vene keeles pealekauba.“ (Tiks ja Tiks 1991: 169) Koorub välja probleem keelega, mida päevast päeva tuubitakse, ent ikka ei vallata. Venekeelne sõim on kui krüptiline, mõistetamatu kõne. Ja teisal: kui peategelane Kristjan haiglas oli, „õppis kolme päevaga vene keele selgeks, sest palatis polnud ühtegi eestlast.“ (Samas: 236). Ühesõnaga, toimub keelekümblus olude sunnil. Tikside raamatus avaldub tallinlik olustik, kus kaks kogukonda eksisteerivad küll kõrvuti, ent reaalselt suhtlevad need harva ja üksnes hädavajadusel. Nende teed ei kipu ristuma, puudub omavaheline ühisosa. Kõnekas on ka episood mardijooksmisel, kus satutakse ka ühe vene perekonna ukse taha. Nood teevad ukse lahti ning küsivad imestunult: a kto võ? (Samas: 77). Omaette teema on mineviku pained, sõjajärgne aeg oma repressioonide ja hirmuõhkkonnaga, mis on jõudnud uuema aja lastekirjandussegi. Kadri Hinrikuse “Miia ja Friida” (2008), jällegi küllaltki autobiograafilist ja perekonnaloolist materjali kasutav raamat, kõneleb sellest ajast päris palju. Näiteks sõja ajal elab taluperes sakslaste sõjavang, Ukrainast pärit Ivan. Elanud üle suure näljahäda, hakkab ta pere tagant liha varastama ning peidab selle suitsulõõri, nii et pliit enam ei tõmba. Hiljem saadab Ivan süümepiinade leevendamiseks oma võõrustajatele Ukrainast alumiiniumnõusid. “Ema lükkas paki kummalise sisu kõrvale ja perekond asus oivaliselt lõhnavate ja veel oivalisemalt maitsvate praelihatükkide ja kartulipudru kallale. Viha ei pidanuid neist selles majas Ivani peale keegi. Sest eks elus juhtub ju ikka igasuguseid asju. Mine sa kõigest kohe aru saa.” (Hinrikus 2008: 22). Kirjeldatakse ka tundmatuseni muutunud sõjajärgset linnapilti. Raudteejaamas “jooksis ja sahkerdas ringi närustes ja räpastes riietes võõrast keelt kõnelevaid lapsi ja naisi, keda muu rahvas kotipoisteks hüüdis. Nemad olid siiakanti saabunud sõja lõppedes. Peipsi tagant, Venemaalt, Ukrainast, jumal teab, kust nad siia kohale voorisid, kuid siia neid kokku pressis. Paremat elujärge tulid otsima. Sest vaesed olid nad kõik.” (Samas: 29). Ülaltoodud on näited olustikulisest taustast aeg-ajalt esile kerkivatest venelastest. Nad on pigem osa kirjeldusest, mille funktsiooniks on sageli kujutada ängi ja paineid. Kohati veidrad, tülikad, kellega suhestutakse ikka olude sunnil, mitte vabatahtlikult. Negatiivsed tegelased Reet Made jutus „Miljonipoiss“ röövitakse eriliste mõtetelugemisvõimetega noormees Kaspar. Ta tõmmatakse tänaval autosse. Poiss kahtlustab esialgu, et tegemist on umbvenelastega, kuna nad tema kõnele ei vasta. Siis selgub, et mitte: „Nii et siis ikkagi eestlased. Millegipärast see natuke rahustas. Vähemasti oma rahva hulgast, ehk pole kõige suuremad kõrilõikajad.“ (Made 2003: 218). Samalt autorilt pärineb ka jutustus “Iseseisvasse ellu” (2003), kus põhikooliõpilane Airiin kavatseb salaja Soome lapsehoidjaks minna. Ta külastab üht nn tööbürood, kust talle tuleb reisile saatjaks poolvenelasest Nataša. Viimast kirjeldatakse suhteliselt vulgaarse, ent samas aktiivse ja joviaalselt käituva tegelasena. Nataša puhul rõhutatakse, et ta räägib eesti ja vene keelt võrdselt vabalt. Selgub, et tegemist on smugeldajate kamba liikmega, kes üritab tüdrukut prostituudiks värvata. Kõik lõpeb siiski õnnelikult ning smugeldajad haihtuvad saagist ilma jäänuna otsekui õhku. Kõige drastilisemalt kujutab vene rahvuse esindajat aga Henno Käo postuumselt ilmunud raamatus “Mina, emme ja teised“ (2008). Küllaltki mustvalgelt ja üheplaaniliselt on kujutatud tänapäeva laste probleeme: vaesust, kiusamist, sotsiaalset ebavõrdsust. Ja venelastega on peategelasel pistmist just seoses koolikiusamisega: „Siis tuli ka Borka. Borka on venelane. Meie klassis ainus. Borka sakutas mind juustest. Ja ütles, et ma pole üldse mingi mees. Sest mul pole isegi moblat. Siis tuhniti mu taskud läbi. Ja võeti ära pastakas. Ja viiekroonine, mille vanaema oli andnud.“ (Käo 2008: 29). Borka on üks pätikamba ninamehi, kes tegeleb pommimise ja kiusamisega. Kadri Hinrikuse “Miias ja Friidas” korraldavad sõjajärgseil aastail hirmsad võõrad mehed ikka ja jälle talus läbiotsimisi. Nad räägivad võõrast keelt, on püssidega ja kurjad. “Läbiotsijad muudkui kärkisid ja ähvardasid. Ega isa ja vanaisa nende keelest suurt aru saanud. Seetõttu oli meestel kaasas ka tõlk, kes mundirmehi omal vaiksel ja vagural häälel tõlkis. Ja kui püssimeestele tundus, et noormees liiga tagasihoidlikult või leebelt nende juttu edasi andis, siis käratati ka tõlgile peale.” (92). Hullemast päästab perekonna terve hulga püssimeeste söötmine piimasupiga. Autor manab esile väga veidra pildi, kuidas karmid ja tigedad mehed näljastena ümber supipaja tunglevad. Kõht täis, kaovad nad sinna, kust tulid. Negatiivse venelase profiil lastekirjanduses seostub niisiis enamasti kuritegeliku maailma, pätikampade, inimkaubitsejate või sadistlike sõduritega. Paljukultuursus normaalse nähtusena Õige pisut võib leida ka selliseid raamatuid, kus eesti ja vene rahvusest lapsed elavad ja tegutsevad koos lasteaias või koolis. Aino Perviku Paula lugudes, mis püüavad kirjeldada meid ümbritsevat elu realistlikus võtmes, kohtame mõningaid teisest rahvusest lapsi. Haiglas on Paulaga ühes palatis Iira, kelle isa on Venemaale elama läinud ja käib teda harva vaatamas. Muidu vabalt eesti keelt rääkiv tüdruk suhtleb isaga vene keeles, st tema rahvuslik taust muus olukorras ei avaldu. Paljurahvuselisuse teema kerkib esile raamatus „Paula õpib emakeelt“ (2002). Klassis õpib mitmeid segapäritoluga lapsi (leedu, soome). Esimeses emakeeletunnis valgustab õpetaja lapsi erinevate rahvaste ja keelte osas. „Aleksandra on venelane,“ ütles õpetaja. „Venelaste emakeel on vene keel. Aleksandra hakkab koos meiega õppima meie emakeelt.“ (Pervik 2002: 15). Andrus Kivirähu raamatus „Sirli, Siim ja saladused“ (1999) on Siimul lasteaiasõber venelane Stjopa, kelle kalalkäikude mõjul tahab ka Siim oma isaga kalale minna. Fantaasiamaailmas tekib Siimu isal Stjopa isaga konflikt, aga seda mitte rahvusküsimuse pinnal, vaid teemal, kumb on parem kalamees. Nendest raamatutest leiame lõpuks ka olukordi, kus eesti ja vene lapsed omavahel lävivad ning koos tegutsevad. Selline situatsioon, mis võiks olla normaalne, on lastekirjanduses siiski haruldane. Positiivsed venelased – keele küsimus Siiri Laidla raamatus „Apteegitont Aavi“ (2006) kohtame üht vene taustaga peret. Need on: koristajatädi Klaava, tema mees Kolja ja lapselaps Rosa. Onu Kolja on läbi ja lõhki positiivne tegelane. Teda kirjeldatakse kui kuldsete kätega meest, kellega juhtus aga ehitusel õnnetus. Läbi huumori näidatakse tema tüüpvenelikku kõnepruuki. „Aga miks ta nii naljakalt räägib, oleks nagu eesti keel ja ei ole ka,“ arutas Sass. „Ta on venelane. Aga vaata kui hästi ta meie keele selgeks on õppinud. Onu Kolja on vahva papi, hea, et Aavi ta terveks tegi,“ kostis Ly asjalikult.” (Laidla 2006: 102). Siin ilmneb selgelt positiivsuse kriteerium: keele oskamine. Lasteraamatule omaselt saavad asjad minna ainult paremaks. Nii seisabki viimases peatükis: „Onu Kolja naasis ehitustööle. Katusele ronis ta nüüd ainult koos turvaköiega. Vabal ajal hoidis Kolja õue korras ja käis keelekursustel.“ (Samas: 161). Ja teisal, Reet Made raamatus „Veli Oliver“ (2005), vilksab lehekülgedelt läbi eduka pere koduabiline tädi Tanja, hoolitsev ja töökas naisterahvas. Viimase kohta mainitakse, et “Ta rääkis eesti keelt kerge aktsendiga, aga muidu igati kobedalt.“ (Made 2005: 31). Nagu näha, on eestlased keele küsimuses äärmiselt tundlikud. Sõjajärgse aja lapsel Friidal (“Miia ja Friida”) on sümpaatia temaga ühevanuse poolvenelase Romaniga Peipsi äärest. Roman on kalakaupmehe poeg ja käib isaga kaasas kala müütamas. Poiss on Friida suur lemmik, tüdruk ootab tema saabumist. Ja jälle kuuleme tõdemust: “Roman oskas eesti keelt päris kenasti.” (Hinrikus 2008: 55). Keele oskamine on alati eraldi välja toodud, markeeritud. Mihkel ja Tanel Tiksi kooliromaanis „Ja kui teile siin ei meeldi…“ kohtame üht väga positiivset vene rahvusest tegelast. See on poiste breigitreener Vadim Naumov, kes ei oska algul praktiliselt üldse eesti keelt. Niisiis on ta selles kontekstis üsna erandlik. „Kristjani, Anton-Ulvari ja Andrusega sai treener Vadim alguses suhelda ainult Leo abiga. Kuid Vadim purssis visalt eesti keelt ja tema keeleoskus hakkas silmanähtavalt paranema. Varsti võis tema jutust täiesti aru saada, kuigi ta tegi naljakaid vigu ja rääkis mõnusa aktsendiga. Ka Andrus rääkis temaga eesti keelt samasuguse vene aktsendiga, öeldes, et muidu Vadim ei saa aru.“ (Tiks ja Tiks 1991: 105). Selles lõigus peitubki minu arvates ka tõelise integratsiooni võti: vastastikune suhtlus saab toimuda siis, kui on ühised huvid ja sihid. Sellisel juhul pole ka keelebarjääri. Näide kommunikatsioonist: “„Homme esmaspäef me sõidame kolm päeva Leningradis. Võtke kaasa õpilaspileedid.“ Siis pöördus ta Leo poole ja küsis: „Kuidas on see yдостoвepeниe o poждeний eesti keeles?“ Selle peale küsis Anton-Ulvar: „Aga kui ei ole õpilaspiletit?“ Vadim jäi tõsiseks. „Oi, sa ei sõidad,“ ütles ta. Siis ta mõtles natuke ja teatas: „Aga on sul väike sõber-yчeник? Temalt võtad.“ Vadimi jaoks ei olnud väljapääsmatuid olukordi.” (Samas: 185). Tänu Vadimi aktiivsusele saavad poisid peale Leningradi ka Ungarisse esinema sõita. Ühesõnaga, Vadimi näol on tegemist varapuberteetikute tõelise eeskuju ja lemmikuga. Küll aga märkame jälle, kuidas võõrast aktsenti ja keelekasutust edastatakse koomilise efekti saavutamiseks.

Tasapisi oleme jõudmas teise äärmusse, kus vene rahvusest saab võõra taustajõu või negatiivse kangelase asemel keskne tegelane. Ka selliseid raamatuid on paar tükki ilmunud. Ühena neist võiks nimetada Ivar Soopani raamatut „Kõik poisid ei saa suureks“ (2008). Tegemist on taas autobiograafilise ja mälestusliku ainesega. Sõpruskonna üks poiss, Villu, on ema poolt venelane. Poiste hulgas tuleb jutuks Vabadussõda ja venelastele säru tegemine. Peategelane Jan tunneb Villu ees piinlikkust: „Jan lõpetas hooplemise. Ta oli vahel mõelnud, et venelasi siunatakse kogu aeg, aga nad pole tegelikult üldse nii hullud. Jani esimene pruut /…/ oli ka venelanna. Žanna, pruunide silmade ja süsimustade juustega plika.” (Soopan 2009: ??) Samas jätkab jutustaja kohe: “Janil oli venelastega siiski ka halbu mälestusi. Kuueaastasena olid nad vanematega kolinud Kellerisse Kiviõlist. Kiviõlis elas vähe eestlasi, sest sealkandis oli palju kaevandusi, kuhu oli mitmekümne aasta eest Venemaalt tööle toodud tuhandeid vene rahvusest inimesi. Nii oli Jani majas enamik naabreid venekeelsed poisid. Jan ei saanud nendega üldse läbi, sest vene poisid olid väga sõjakad. Alalõpmata kippusid nad Janiga tüli norima ning tuli ette ka kaklusi. /…/ Vene poisid olid temast väga erinevad. Miks, see jäi Janile mõistetamatuks.“ (Samas: 123). Selle raamatu lehekülgedel kõlab moraal kohati pisut konjunktuurselt: „Janil oli halb tunne, et ta oli Villule venelaste kohta halvasti öelnud. Ka Villu ema oli venelanna ja Villu soontes voolas vene veri. Pole mingit tähtsust, mis veri kellegi soontes voolab. Jan meenutas aega, kui ta Kiviõlis elas ning vene poistega kakles. Nüüd oli ta naaberküla poistega tülis ja nemad olid eestlased. Tüli võis tekkida ükskõik kellega, olgu siis poisid mis rahvusest tahes. Kõik sõltus ikka sellest, kuidas ise käitud.” (Samas, ???) Villu saab õnnetuse läbi surma. “Villu oli olnud Jani parim sõber. Natuke teist verd sõber, aga sel polnud mingit tähtsust. Ehk just sellepärast oli ta olnud nii hea kaaslane.“ (Samas: 172-173). Peategelane Jan läheb koguni nii kaugele, et põletab sümboolse aktina raamatud, mis räägivad venelaste vastu võitlemisest Vabadussõjas. Sellega raamat lõpebki. Selle teksti puhul tekib küsimus, miks rahvusteemat ikkagi nii tugevalt rõhutatakse? Näib, et teistsuguse rahvusliku tausta markeerimine on teadlik ja seotud praeguseks aktualiseerunud integratsioonitemaatikaga. Selle asemel, et näha teistsugust etnilist tausta tavalise nähtusena, kasutatakse ühe tegelase päritolu praeguste põletavate rahvusküsimuste teemal sõna võtmiseks. Soopani raamat asub seega telje, mille ühele poole jäävad tekstid, kus vene rahvust sildistatakse eelarvamustest lähtuvalt, teises äärmuses, kus venelasi on näidatud rõhutatult positiivses valguses. Omamoodi rahvuse- ja klassipõhise Romeo ja Julia loo esitab Marje Ernits värskelt ilmunud raamatus „Hei, Dima!“ (2009). Juba pealkiri manifesteerib rahvusküsimust. Esialgu tundub, et siingi on tegemist üsna konjunktuurse teosega, ent nii see siiski pole. Rahvus ei tõuse loosunglikult esiplaanile, ses mõttes, et peategelaseks võiks samahästi olla ka maapoiss Margus või Tiit. Seejuures on Dima karakter mitmekülgsem kui teise peategelase Mirja oma. Viimast kujutatakse hellikuna, kes kallitest asjadest hoolimata oma perelt piisavalt soojust ei saa. Dima ja Mirja armastuslugu leiab aset hoolimata teravast sotsiaalsest kontrastist: pealinna plika ja vaese muuseumitöötajast üksikemaga sirguv Dima. Viimane on ema poolt eestlane. Jutustaja mainib, et Alati kui poiss tõsiselt ärritus või pingutas, hakkas ta millegipärast vene keeles rääkima (Ernits 2009: 28). Tegevus hargneb Peipsi kandis, kujutades üsna värvikalt sealsete vanausuliste eluolu. Usk on igapäevaelus igal sammul kohal, nagu ka vaesus ja töötus. Kui Mirja suve lõpul linna tagasi sõidab, läheb Dima talle impulsi ajel järele, plaaniga tüdruk üles otsida. Tegevus hakkab paralleelselt väga kiiresti arenema. Naiivne maapoiss satub linnas kohe hätta, saab rumala õnnetuse läbi kuuli. Samal ajal üritatakse samas piirkonnas viibinud Mirjat vägistada. Mõlema jaoks lõpeb olukord siiski õnnelikult, Mirja pääseb vägistaja käest ning Dima ärkab lõpuks siiski koomast. Küllaltki markantne on episood, kus politseinikud arvavad Dimat leides, et too on ennast kostüümipeoks sibulavenelaseks riietanud. Dima on metsik ja kirglik looduslaps, kellel pole meie kaasaja tarbimisühiskonna hüvedest aimugi. Just selle siirusega ta luksusliku elu keskel kasvanud Mirjat paelubki. Kui Dima järgnes Mirjale pealinna, et olla tema lähedal ning tema sarnaseks saada, siis Mirja omakorda adub oma senise elu ja asjadekultuse tühisust ning temas jällegi küpseb otsus kolida jäädavalt suvekoju elama, lihtsa ja õnneliku elu keskele. Kokkuvõtteks Mulle tundub, et nende näidete põhjal on võimalik teha ettevaatlikke üldistusi. Enamasti torkab silma vene rahvusest või vene keelt kõnelevate tegelaste stereotüpiseerimine, olgu siis positiivses või negatiivses mõttes. Samuti kumab läbi tüüpilise venekeelse elanikkonna esindaja sotsiaalne portree: ühiskondlikult vähem edukas, kas siis rikaste eestlaste koduabiline või eluheidik. Seda enam kerkivad esile üksikud sügavalt inimlikud kontaktid ja vastastikune sümpaatia eestlaste ja venelaste vahel, näiteks breigitreener Vadimi, Peipsi kaluri poja Romani või Dimaga. Mulle tundub, et omamoodi sümptomaatiline on ka see, et venelasi kesksete tegelastena on kujutatud vähetuntud autorite raamatutes, st pigem kirjandusperifeerias. Ühest küljest näeme neis raamatutes reaalse olukorra peegeldust (keeleprobleemi tõttu ei saa olla ka kommunikatsiooni), teisalt ilmnevad ikkagi mingid väga tugevalt juurdunud hoiakud ja eelarvamused. Seniks aga jätkavad kaks rahvusgruppi erinevates vaimsetes maailmas elamist, jagades seejuures üht ja sama füüsilist maailma. Olgu lisatud, et üheks väga positiivseks sammuks on kindlasti ka see, et viimastel aastatel on hakatud häid eesti lasteraamatuid ka vene keelde tõlkima. Ehk suureneb lõpuks siis ka kahe kogukonna omavaheline ühisosa. Kasutatud allikad: Ernits, Marje 2009. Hei, Dima! Tallinn, Tänapäev. Hinrikus, Kadri 2008. Miia ja Friida. Tallinn, Eesti Ekspressi Kirjastus. Kivirähk, Andrus 1999. Sirli, Siim ja saladused. Tallinn, Varrak. Käo, Henno 2008. Mina, emme ja teised. Tallinn, Tänapäev. Laidla, Siiri 2006. Apteegitont Aavi. Tallinn, Tänapäev. Made, Reet 2003. Miljonipoiss. Tallinn, Steamark. Made, Reet 2005. Veli Oliver. Tallinn, Tänapäev. Pervik, Aino 2002. Paula õpib emakeelt. Tallinn, Tiritamm. Pervik, Aino 2003a. Paula ja Patrik. Tallinn, Tiritamm. Pervik, Aino 2003b. Paula viiakse haiglasse. Tallinn, Tiritamm. Soopan, Ivar, 2008. Kõik poisid ei kasva suureks. Tallinn, Eesti Päevaleht. Tiks, Tanel; Tiks, Mihkel 1991. Ja kui teile siin ei meeldi… Tallinn, Revalia.

Ivar Soopan sai hakkama! Raamatus keskmes on Sarvedeta Saatanate ja Guido omade võitlus Põrgu vaala valitsemise üle. Ta on avanud uue raja eesti lastekirjanduses. Üle pika aja poistekas, seikluste tulvil poisteraamat!
Soopani raamat “Kõik poisid ei saa suureks” tõmbab lugejad koolipoiste vahelisse võitlusse. Jutu alguses ehitavad Jan ja Villu parve ja otsustavad vallutada väikese saare. Kampa ühinevad veel Mart ja Silver. Nelik, Sarvedeta saatanad, ehitavad üheskoos Põrgu vaalaks nimetatud saarele maja. See ei meeldi Kelleri küla teistele poistele. Jõugupealik Guido eestvõttel alustatakse saare vallutamist, kuid võitlus lõppeb ründajate lüüasaamisega. Võtjate suvi möödub saarel puhates, lõket tehes ning malet ja kabet mängides.
Kui läheneb sügis ja kooliaeg, on käärimas veel külajõukude vaheline sõda: Kelleri omad Vaia omade vastu. Kelleri omad kindlustavad asukoha kivikangrus vana linnuse lähedal. Vaia omad kuulutavad sõja alanuks. Relvadena kasutatakse lisaks lauajuppidele kuusekäbisid ja nõgestest punutud nuiasid.
Pöörane lärm!
Tuttavast ainest kokku pandud seiklused, mis tundub poisse köitvat ajast ja paigast sõltumata. See seletab ka Soopani raamatu head vastu võttu Eestis. Näiteks lastekirjanik Heiki Vilep möönab raamatut arvustades, et mängud, mis kasvavad üle poistekampade vahelisteks sõdadeks ja võitlusteks, jäävad elu lõpuni meelde.
Kirjanik Wimberg peab Soopani raamatut oodatuks ja vajalikuks. Tema meelest meenutavad raamatupoodide ja raamatukogude lastekirjanduse riiulid liiga palju mänguasjapoodide roosasid ja sädelevaid Barbi-nurkasid. Selline paik sunnib igat meest – olgu see poeg või isa – otsima kiireimat põgenemisteed.
Lastekirjanduse asjatundjad on raamatu rõõmuga vastu võtnud – viimaks ometi on pakkuda midagi uut! Eestikeelset kirjandust ilmub palju vaid väikestel lastele ja pisut ka noorsoole, kuid eriti vähe mürsikuealistele. Eriti veel poistele.
Kui väikelaste ja algklasside õpilaste – või õigemini nende emade – raamatuvalikut iseloomustab värviline kujundus, valivad varane noorsugu lemmikraamatu välimusele lisaks ka raamatu peategelaste järgi. Siiski antakse välja ka raamatuid, mille sihtgruppi puhul pole lugejate sugu määratud, kuid kuna Eestis on suurem osa laste- ja noorsookirjanikud naised, liigitatakse raamatud kergel käel tüdrukuteraamatuteks. Sageli on piiri tõmbamine tüdrukute- ja poisteraamatute on raske ja ka ebavajalik.
Ivar Soopani uus raamat on tunnistatud poisteraamatuks ja sellisena ka tunnustatud, kuid selle raamatu lugemine ei tee paha ka tüdrukutele. Kõnealune on pooldokumentaalne tekst, mis tugineb kirjaniku kooliaegsetel seiklustel Lõuna-Eestis Viljandi lähedal 1980. aastate alguses. Jutustus on sujuv ja dialoogid loomulikud, väikestele poistele omaselt praaliv ja humoristlik. Õieti alles algus- ja lõpusõnade poolt moodustub raam, mis paljastab, mida raamatu pealkiri tähendab.

Eesti lastekirjandus elab praegu üle suurepäraseid aegu, milliseid pole vist nähtud viimased 20 või koguni 30 aastat. Kirjutajaid on palju, kirjutatakse palju, kirjutatakse paljudel teemadel, ja mis peaasi, väga palju kirjutatakse väga hästi. Tahaks lausa öelda, et pilt on värvikirevam ja rikkalikum, kui suurte inimeste proosas. Tegin ajakirjale Looming ülevaadet 2006. aastal ilmunud lastekirjandusest, ja juba tolle aasta saaki üle lugedes oleks mitmel korral tahtnud suurte inimeste kirjanikele hüüda – võtke eeskuju! see siin on jutt!

Jõudsalt saab lastekirjanike kaader täiendust ka uustulijatelt. Viimaste aastate jooksul on lastekirjandusse tulnud näiteks Aidi Vallik, Kerttu Soans, Piret Raud ja Kristiina Kass, uute nimede juurdevool jätkub. Nende suurest arvust aimu saamiseks piisab kas või sellest, kui vaadata, kellelt on raamatuid ilmunud kirjastuse Tänapäev lastekirjanduse sarjades „Minu esimene raamat” ja „Loe mind”. Lastekirjandusse kuuluvaid, kiitu väärt teoseid on andnud isegi sellised muidu nii suurtepäraselt kirjutanud kirjanikud nagu Jaan Kaplinski ja Peeter Sauter. Lastele on hakanud kirjutama ka lauljanna Evelin Samuel.

Muidugi on mõned teemad ja valdkonnad selles lastekirjanduse üldpildis kaetud tihedamalt, teised hõredamalt. Kuna enamik lastele kirjutajaist on naised, siis kipuvad ka teemade hulgas prevaleerima roosad toonid ja sitsilised mustrid. Ikka need haldjad, inglid ja printsessid! Mõnigi lastekirjanduse riiul raamatupoes või raamatukogus meenutab barbide müüginurka mänguasjade poes: kõik on roosa ja sädeleb. Sellisesse ümbrusse sattudes otsib iga normaalne mees esimese asjana põgenemisteed, olgu ta siis alles poiss või juba isa. See on sama tunne, mis kogemata naiste vetsu sattudes: vabandust, ei ole meil siia asja!

Koolieelikute ja algklasside kirjanduses pole soolisusel veel väga suurt tähtsust, kui raamatu kaas pole just väga ühemõtteliselt tüdrukute poole hüüdev. Aga see asi muutub kohe, kui hakkab terendama murdeea piir. Siis ei taha poisid ka raamatute sees enam mingeid pilvebaleriine näha. Siis hakkavad poisid tahtma – kui neid üldse on selleks ajaks raamatuid lugema õpetatud – seal näha seiklust, põnevust, huumorit. Nad tahavad näha tegelasi, kes teevad midagi huvitavat ja kaasakiskuvat, näiteks trotsivad ohte või lahendavad kuritegusid. Jah, just siin on eesti tänapäeva lastekirjandusel veel mõndagi saavutada. Lugemist poistele vanuses 12–15 on erakordselt napilt.

See ala on tohutu ja nii hõredalt asustatud, et avastamise rõõmu jätkub kauaks ajaks kõigile. See on nagu Sannikovi maa või Eršoti kraater või Kadunud maailm või Saladuslik saar, mis ootab kuskil polaarudus või igikeltsas või läbipääsmatus džunglis või ookeaniavarustes oma avastamist, ning kus on võimalus oma lipp mäetipule püsti lüüa ja platoole oma nimi anda. Rääkides seiklusjuttude maailmaklassikast, siis ma isiklikult arvan, et poisil, kes on lugenud „Saladuslikku saart” ja „Kolme musketäri”, on ikka väga raske kasvada halvaks, arglikuks või hädaldavaks inimeseks. Niisiis, sookohase jutukirjanduse kujundavat ja suunavat rolli 12–15-aastaste poiste juures ei saa mingil juhul kõrvaliseks pidada.

Ivar Soopan on selle ala vallutamise ette võtnud ja löönud oma lipu püsti märkimisväärselt kõrge mäetipu otsa. Tema jutustus „Kõik poisid ei saa suureks” on täpselt see, mida võib mainitud vanuses poistele lugemiseks kätte anda. See on lugu Janist ja tema sõbrast Villust, üksiku saare vallutamisest ja selle kaitsmisest, poistekampadest, julguseproovidest ja kampadevahelistest sõdadest. Lugu põhineb autori enda koolipõlveaegsetel seiklustel ja sündmustel, nii on tegevuskohaks Lõuna-Eesti, täpsemalt Karksi ja Nuia, ja tegevusajaks 1982. aasta suvi. Aga mingit mälestuslikku heietust siin ei ole, lugu on täiesti iseseisev, ilma hilisema tagantjärele targa või meeleolutseva pilguta. Kui ei oleks raamina toimivat proloogi ja epiloogi, siis ei tõttaks seda lugu üldse autori enda eluga kokku viima.

See raamat toob meelde ka varem loetut. Loomulikult ei pääse mööda Ferenc Molnári „Pál-tänava poistest”, seda eelkõige just traagiliste nootide pärast. Eesti puhul meenuvad sellised armastatud poistekirjanikud nagu Eno Raud, Holger Pukk, Heino Väli ja Jaan Rannap. Umbes sama köitvad, aga siiski veidi memuaarsemas võtmes juturaamatud on oma lapsepõlvest kirjutanud ka Adolf Rammo.

Oma saart avastavad ja kaitsevad, kampadevahelisi sõdu peavad nii Eno Raua, Heino Väli kui ka Ivar Soopani tegelased. Julguseproovile viivad oma tegelased nii Soopan, Raud kui ka Rammo. Oma maa, oma ruum, kus saab ise peremees olla, ise asju korraldada, see on midagi poistele ja poistekirjandusele nii üldist. Saarele leidub ka analooge, nagu Holgeri Puki jutustuses „Isemeelsed”, mis kirjeldab nähtust, mida tänapäeval nimetatakse skvottimiseks – tühjalt seisva maja omavolilist hõivamist. Ja Rannapi jutus „Romantika” skvotivad isemeelsed pioneerid vana veski. Seega vana hea – aga ajatu ­– teema.

Vormilise külje pealt lähenedes on Soopani jutustus kirjutatud väga heas eesti keeles (see on tähtis kvaliteet!), nauditava ladususe ja soravusega, ja on kompositsiooniliselt hästi pingestatud, siin pole ühtegi lohisevat kohta, aga ei ole ka seiklusliku tegevuse kirjeldamisega ülepingutamist, mis mõjub ka väsitavalt. Dialoog on täpne ja elutruu. Asjalik, lihtne, selge stiil, millest tunneb ära kvaliteetajakirjaniku kirjutamiskooli, kus ei unustata ennast presenteerima oma rikkalikku keelepagasit ja väljendusoskust, kuid kus keel ometi paindub vabalt ja pingutamata väljendama nii tegeliku kui ka välja mõeldud tegelikkuse peenemaidki nüansse.

Ainult üks asi süžeeline väikedetail jäi mind kriipima: kas tõesti on vaja panna peategelane raamatuid põletama, mis sest, et justkui üllal eesmärgil? Raamatute põletamine päris elus võib teatud juhtudel kõne alla tulla, omandamata seejuures monstroosset varjundit, kuid kirjandusliku kujundina on see väga jõuline, eriti 11-aastase poisi puhul. Iga elutõde (kui vastav tegu reaalselt tõesti aset leidis) ei toimi raamatus kohe üldse enam tõena, see tuleb muuta kunstitõeks (tõe huvides tuleb valetada!). Ja selle kujundi oleks võinud raamatus siiski kuidagi õhulisemaks lihvida.

Kokkuvõtteks: suurepärane raamat, viis tärni viiest tärnist!

Ivar Soopani „Kõik poi­sid ei saa suu­rek­s” on raamat, mi­da prae­gu­ne kol­mekümnes­te põlv­kond saab lastele et­te lu­ge­da, et nood saak­sid ai­mu, kui­das lap­sed va­nas­ti ela­sid.

Kui­gi te­ge­vus leiab aset 1980-nda­te al­gu­ses, on see ome­ti ju­ba jutt „ka­du­nud ajas­t”. Jani ja sõpra­de te­ge­mi­sed sar­na­ne­vad pi­gem Ast­rid Lindg­re­ni Kal­le Blomk­vis­ti ja Roo­si­de sõja­ga 1940-nda­tel, Eno Raua ju­tus­tu­se­ga „Roos­te­va­ba mõõk” 1930-nda­te pois­te seik­lus­test või ehk ise­gi Fe­renc Molnári üle-eel­mi­se sa­jan­di­va­he­tu­se klas­si­ka­ga „Pál-tä­na­va poi­si­d” kui hüstee­ri­li­selt tem­pot tõst­va tä­nap­äe­va­ga.

Kui pal­ju on tä­nap­äe­val neid lap­si, ke­da mee­li­ta­tak­se ko­ju lõunat söö­ma mak­sa­kast­me­ga, kes lip­paks ja­la sõpru küla pealt kok­ku kut­su­ma sel­le ase­mel, et nei­le mo­bii­li­ga he­lis­ta­da või lä­heks üleüld­se heast peast met­sa ja nii­tu­de­le ko­la­ma ja sol­gi­tii­gi­le par­ve ehi­ta­ma ning teeks saa­re­le püsti­ta­tud vig­va­mist „ko­ha­li­ku ma­le­ma­ja”, kui ko­duar­vu­tis on in­ter­net, msn ja värs­kelt väl­ja tul­nud ral­limäng ning sõbrad hän­gi­vad ko­ha­li­kus kau­ban­dus­kes­ku­ses. Pea­le­gi elab ena­mik ini­me­si ja see­ga ka lap­si ju­ba nii­kui­nii suu­res lin­nas.

Lapsed ei sure

Pool­do­ku­men­taal­ses raa­ma­tus on siis­ki ka ae­gu­ma­tud tee­mad: sõprus, jul­gu­sep­roov, kui­das va­ne­ma­telt pois­telt mit­te ke­re pea­le saa­da, õde­de-ven­da­de va­he­li­ne kiu­sa­mi­ne, ema­le va­le­ta­mi­ne jne. Küllap mä­le­tab Ivar se­da­gi omast käest.

See, mis eris­tab raa­ma­tut „Kõik poi­sid ei saa suu­rek­s” ena­mi­kust las­te­raa­ma­tu­test ja liht­salt vah­vast lu­ge­mi­sest, on ühe pea­te­ge­la­se surm. Lap­se maail­mas po­le sur­ma­le koh­ta. Jah, mui­du­gi tea­tak­se, et elekt­ri­kon­tak­ti ei mak­sa näp­pe top­pi­da, au­to et­te ei ta­su joos­ta ja kõrgelt võib al­la kuk­ku­da, aga kee­gi ei tu­le sel­le pea­le­gi, et ühel hom­mi­kul jääb Ke­vi­ni või An­na koht las­teaias või koo­lis tühjaks. Lap­sed liht­salt ei su­re. Ja kind­las­ti mit­te ei su­re nad oo­ta­ma­tult ja vaik­selt õhtul ko­dus, na­gu raa­ma­tu-Ja­ni sõber Vil­lu. Või pä­ris-Iva­ri pä­ris sõber.

Lap­se­va­ne­ma­le soo­vi­taks sel­lepä­rast raa­mat en­ne et­te­lu­ge­mist üle vaa­da­ta ja võib-ol­la jät­ta ma­tus­test rää­kiv sis­se­ju­ha­tus hoo­pis lõppu, et kur­bus jääks esial­gu sa­la­du­seks ja jutt harg­neks lõpu­ni ajas ta­ga­si hüppa­ma­ta.